Minu teekond looduseni
Updated: Oct 6
Kuidas sai metsast minu kabinet?
Täna on loodus minu töö ja elu oluline osa, kuid alati ei ole see nii olnud. Olen Tartu tüdruk ja lapsepõlves puutusin loodusega kokku peamiselt Karlova hoovides ja vanaema aias. Metsa ma pigem kartsin ja sinna mind ei tõmmanud.
Kõik muutus 2004. aastal, kui kolisin Aegviitu – keset Kõrvemaa metsi. Alguses oli mets mulle võõras, kuid tasapisi hakkasin sinna üksi minema: marjule, suusatama, ujuma ja lõpuks lihtsalt olema. Leidsin oma lemmikkohad ning avastasin, et looduses olemine aitab mul iseendaga paremini kontaktis olla.
Esimene metsaseanss
2015. aastal töötasin veel koolipsühholoogina. Ühe 9. klassi poisi ema küsis, kas võiksime kohtumise teha metsas. Mõtlesin: miks mitte?
Metsas küsisin poisilt, kuidas ta ennast tunneb. Ta vaatas teed, millel kõndisime, ja vastas:
„Olen nagu see tee – osa on minust varjus ja väike osa on päikese käes.“
See kohtumine näitas mulle esimest korda väga selgelt, milliseid võimalusi pakub loodus psühholoogilises töös.
Poiss lõpetas kooli. Mina aga olin astunud oma tulevasse kabinetti – loodusesse.
Sealt algas uus teekond
2018. aastal sain sünnipäevaks Jaapani metsakümbluse ehk shinrin-yoku raamatu. Seda lugedes meenus mulle aastatetagune metsaseanss ja tekkis väga selge tunne:
„Mul on vaja sellest rohkem teada.“
Sellest algas teadlikum teekond looduse, metsateraapia ja looduse kasutamise võimaluste uurimisse. Tänaseks on loodusest saanud minu elu ja töö loomulik keskkond ning üks olulisemaid viise, mille kaudu inimesi ja iseennast toetada.
Minu teekond looduseni ei alanud teadmisest, vaid kogemusest.
Alguses oli põgus kontakt, siis tekkis suhe ja tänaseks päevaks side kogu eluks.
Loe minu teekonnast pikemalt minu RAAMATUST "Psühholoog. Otse ja Ausalt."